Värdkäoking - Aconitum x stoerkianum

SAE01_076-613_W

TULIKALISED – RANUNCULACEAE

 

Värdkäoking on Euroopas looduslikult kasvava sinise käokinga (A. napellus) ja kirju käokinga (A. variegatum) hübriid. Sinine käoking oli mürgisisalduse poolest tuntud juba antiikajal. Aedades kasvatati teda teadaolevalt 15. sajandi lõpus ja kasutati välispidiselt leepra, hilisemal ajal salvides täide vastu ja valuvaigistina. Kirjut käokinga kirjeldatakse 16. sajandi Kesk-Euroopa allikates. Hübriidne värdkäoking tekkis ilmselt varsti pärast mõlema liigi ilmumist aedadesse. Vanemas aianduskirjanduses on teda ekslikult nimetatud siniseks käokingaks.

Käokinga õiel on kergesti äratuntav kuju – ülemine kroonleht kaardub kinga- või kiivrikujuliselt ja sellest on taim saanud ka nime. Paljudes keeltes nimetatakse taime kinga, kübara või kapuutsi järgi.

Värdkäoking on üks vanemaid taluaia taimi ja ei puudunud minevikus vist küll ühestki rohtaiast. Õunaaial, kus see oli, oli aed ümber ja sinna pandi juhuslikku kohta kuningakingad, hele ja tumesiniste õitega püsililled, mille juurikaid saadi mõisa aiast.

Ta on vähenõudlik ja pikaealine suve teisel poolel sügavsiniste õitega õitsev püsik, mis paremini kasvab poolvarjus ja parajalt niiskes mullas. 1910 a. ajakirjas „Majapidaja“ kirjutati tema kohta, et maa ega asukoha norija ta ei ole, talwel kaitset ei tarwita. Samas hoiatati, et kõki selle taime osad on kihwtised, eriti juured. Lisaks siniseõielistele taimedele võib aedades kasvamas näha ka valgeõielisi käokingi ja sinise-valgekirjut sorti ´Bicolor´.

Käokinga peetakse maailmas üheks kõige mürgisemaks taimeks ja ajaloost on teada mitmeid juhtumeid, kus teda on kuritegelikel eesmärkidel kasutatud. Juhuslikud mürgitusjuhud on siiski üsna haruldased, sest taime maitse on põletavalt kibe.

https://www.youtube.com/watch?v=SL8M5piWcFs