Tähkjas lavendel - Lavandula angustifolia

Lavandula_angustifolia_-_Köhler–s_Medizinal-Pflanzen-087

HUULÕIELISED – LAMIACEAE

Looduslikult kasvavad lavendliliigid vahemerelistes Lõuna-Euroopa mäestikes. Lavendlit tunti juba antiikmaailmas: meeldiva lõhna tõttu lisati teda vanniveele, millest ka tema ladinakeelne nimi (ld. lavare – pesema). Keskajal jõudsid mõned liigid lõhna- ja ravimtaimedena Lääne- ja Kesk-Euroopasse, eeskätt talvekülma kõige paremini taluv tähkjas lavendel ja veidi õrnem laialehine lavendel (L. latifolia). Hildegard von Bingen mainib lavendlit 12. sajandi kirjutistes, 16. sajandil oli taim Euroopa aedades juba laialt levinud.

Meie mõisaaedades kasvatati lavendlit 18. sajandi teisel poolel koos melissi, rosmariini, pune, ja salveiga ürdiaedades. Samuti soovitati teda kasutada Baltimaades tol ajal küllalt levinud skorbuuti raviks. Eesti koduaedades hakati lavendlit rohkem kasvatama 1920.-30. aastatel, kuid väga tuntuks ta ei saanudki. Alles viimastel aastakümnetel on temast rohkem rääkima hakatud. Kogu taim sisaldab meeldivalt lõhnavaid eeterlikke õlisid, mistõttu hinnatakse lavendlit eriti kosmeetika- ja parfümeeriatööstuses, kuid teda võib kasutada ka maitsetaimena kala- ja ulukiliha valmistamisel. Lavendliõisi armastavad külastada mesilased ning oksakesi võib pesukappi panna lõhnaandjaks ja koitõrjeks. Rahvameditsiinis peetakse teda rahustajaks.

Lavendel vajab päikselist sooja ja kuivemapoolset kasvukohta. Niisked, vahelduvate sulailmadega talved võivad talle hukatuslikuks saada. Ta talub hästi pügamist ja seetõttu sobib madalaks hekiks. Soodsates tingimustes võib aias anda isekülvi.

https://www.youtube.com/watch?v=mzeeJkZXl_o