Roos - Rosa

roos

ROOSÕIELISED – ROSACEAE

Arvatakse, et muistsed Hiina, Lääne-Aasia ja Põhja-Aafrika tsivilisatsioonid kultiveerisid roose juba 5000 aastat tagasi. Neid kasvatati Egiptuses, Vanas Kreekas ning Roomas ja selle provintsides. Eriti populaarseks said roosid Rooma riigis ja sealse eliidi hulgas levis meie ajaarvamise alguses lausa roosihullus. Rooma Impeeriumi lagunemise järgselt 5. sajandil käis roosikasvatus nagu kogu aianduskultuur Euroopas alla ja oli kuni renessansiajani varjusurmas. Paljud roosisordid läksid kaduma. Peale araablaste vallutusi hakkas roositaimede sisse- ja väljavedu toimuma uutes suundades, ulatudes Hispaaniast Indiani. Tõendid roosikasvatuse hoogustumisest Euroopas sagenevad uuesti ristisõdade ajajärgul ja roos sai jälle tähtsaks ning tähendusrikkaks. Tema kroonlehtedest tehti roosiõli ja -vett; peamiselt apteegiroosi kasutati roosiäädika, -suhkru, -mee ning mitmete salvide ja tinktuuride valmistamisel. Keskaja ilmalikus ja religioosses kombestikus ning sümboolikas oli roos samuti olulisel kohal. 10. sajandil kandsid saksa kõrgklassi pruudid laulatusel peas roosipärgi. Palvehelmeid nimetatakse tänaseni roosipärjaks.

Baltimaade mõisaaedades olid roosid esindatud 17. sajandil. Neid kasvatati avamaal ja aastaringselt õite saamiseks ka kasvuhoonetes. Roose ei peetud siingi ainult ilu pärast – õitest tehti toiduvalmistamisel kasutatavat roosivett, suhkrustatud kroonlehti söödi salatites ning kibuvitsamarjadest tehti moosi, mahla ja veini. Kindlasti jõudis 19. sajandi jooksul mõisaaedadest taluaedadesse Euroopast pärit näärelehine kibuvits ehk mairoos (R. pimpinellifolia). Seda taime võib suve hakul valgete lõhnavate õitega õitsemas näha peaaegu igas taluaias tänapäevalgi. Talvekatet vajavaid peenraroose hakati koduaedades rohkem kasvatama alles nõukogude ajal. Ilusa asja võrdkujuna on rahva seas roosideks kutsutud teisigi lilli: tubakaroosina tunneme saialille, päevaroosina päevalille, siidiroosi ja tupsuroosina magunaid jne.

Pika kasvatusajaloo tõttu on paljud roosid, mida on peetud liikideks, tegelikult aianduslikud hübriidid. Rooma riigis tõenäoliselt tunti ja kasvatati punaseõielist apteegiroosi (R. gallica) ja valget roost (R. x alba). Ristikäigult Pühale Maale toodi Euroopasse apteegiroosi ja roosaõielise damaskuse roosi (R. x damascena) täidisõielised vormid. Neid kolme võibki pidada tänapäevaste roosisortide kaugeteks esivanemateks. Varauusajal jõudis Pärsiast Euroopasse kollane roos (R. foetida), mis andis aretustöös suuremaid värvivalikuid. Nüüdisaegne sordiaretus algas Euroopas 18. sajandi lõpus, kui Hiinast ja Indiast toodi siia korduvõitsevaid liike ja aretisi, muuhulgas ka meil naturaliseerunud kurdlehine kibuvits e kartuliroos (R. rugosa). Praeguseks on maailmas registreeritud üle 25 000 roosisordi, neist kasvatatakse 8000 – 10 000. Eestis kasvatatavaid taksoneid võib olla üle 1000.

https://www.youtube.com/watch?v=BJx0He5LjBA