Pojeng - Paeonia

'Paeonia moutan' [Paeonia suffruticosa, mauve double]

POJENGILISED – PAEONIACEAE

 Lõuna-Euroopas ja Väike-Aasias levinud varajast ja korallpojengi (vastavalt P. officinalis ja P. mascula) tunti ja kasutati antiikajal ravimtaimedena. Nime paeonia ( kr. k. aitaja) võib kohata juba antiikautorite kirjutistes. See viitab Paeon’ile – jumalale, kes Homerose järgi ravis terveks Herkulese poolt haavatud Pluto. Paljude pojengi 15. ja 16. sajandi nimede seas on ka Benedictenrosen ning viljadele viitav Benedictenkörner, mille kohta kirjutatakse Hieronymus Bock’i rohuraamatu 17. sajandi uustrükis, et taimel on selline nimi, kuna tema õis väga meeldivalt lõhnab ja sellega inimestele palju head toob. Põhjapoole Alpe jõudsid need liigid keskajal, algselt eeskätt ravimtaimedena, mida kasutati näiteks palaviku alandamiseks. 15. sajandi Euroopa maalikunstis leidub tõendeid, et pojeng kasvatati ka juba ilutaimena. 16. sajandil ilmusid pojengide täidisõielised vormid, mis tõrjusid lihtõielised kiiresti tahaplaanile. Ka madalakasvuline varajase pojengi erkpunaste täidisõitega sort ´Rubra plena´, mis kevadel esimeste seas õitseb paljudes meie koduaedades, pärineb sellest ajast.

Alates 18. sajandist toodi Euroopasse Aasia pojengiliike, mis 19. sajandi jooksul jõudsid ka Eesti müügiaianditesse ja mõisaaedadesse. Siberis ja Kagu-Aasias levinud valgeõielist pojengi (P. lactiflora) kasvatati Hiina imperaatorite aedades juba rohkem kui 2000 aastat tagasi. Kaasajal on see pojengi sordiaretuses kõige enam kasutatud liik. 18. sajandil jõudis Peterburgi botaanikaaia vahendusel Lääne-Euroopasse ka Venemaa Euroopa osas ja Kagu-Euroopas kasvav tillisarnaste lehtedega ahtalehine pojeng (P. tenuifolia), mis üllatas oma külmakindlusega. Eesti aedades on selle nime all levinud hoopis 1920. aastatel hübriidselt tekkinud rootsi pojeng (P. x bergiana).

Taluaedades hakati pojenge rohkem kasvatama 20. sajandi alguses. Nissi kihelkonnast on üles kirjutatud mälestus: Ka floksi ja pojengi juurikaid saadi mõisa aiast. Neid leidus 1930. aastast peale juba taluaedades (ERM KV 574:131). Mõned vanad pojengisordid on meil siiani väga levinud, kuid tavaliselt nende nimesid ei teata. Pea igas siinses koduaias õitseb suve hakul valgeõielise pojengi roosade õitega sort ´Edulis Superba´e Matsiroosa, mis aretati 1824. aastal. Levinud on ka valgete täidisõitega ´Festiva Maxima´, aretatud 1851.

Pojengid sümboliseerivad puhast armastust ja emalikkust. Hästi arenevate laste kohta on öeldud, et nad õitsevad nagu pojengid.

https://www.youtube.com/watch?v=y4mVZlJD1P8