Päevaliilia - Hemerocallis

hemerocallis-fulva-pierre-joseph-redoute

PÄEVALIILIALISED – HEMEROCALLIDACEAE

Looduslikult kasvavad päevaliiliad Ida-Aasia parasvöötme tsoonis. Hiina ja Jaapani aedades on neid kasvatatud juba 2500 aastat, tõsi küll, mitte ilutaimedena, vaid õite ja lehtede pärast, mida tarvitati toidutegemisel. Üks esimesi päevaliilia kujutisi pärineb Sungi dünastia ajast 1059 eKr. Aastal 304 eKr kirjutas Hsing Yang’i prefekt Chin Han sellest taimest raamatu. Hiina luuletajad on teinud temast laule. Siiditee kaudu jõudsid kaks päevaliilia liiki – ruuge päevaliilia (H. fulva) ja kollane päevaliilia (H. lilio-asphodelus) Ees-Aasiasse. Arvatavasti türgi aedadelt levisid mõlemad liigid 16. sajandi teisel poolel ka Lääne- ja Kesk-Euroopasse. Perekond on oma teadusliku nime saanud kreekakeelsetest sõnadest hemera (päev) ja kallos (ilu). Iga üksik õis õitseb vaid ühe päeva, kuid nende järk-järgulise puhkemise tõttu kestab taime õitsemine suvel 2-3 nädalat.

19. sajandi lõpul peeti päevaliiliaid vanamoodsateks lilledeks, kuid samal ajal algas nende aretustöö, esmalt Inglismaal ja siis Põhja-Ameerikas. Tänapäeval on päevaliiliad jälle populaarsed aiataimed ja aretatud on üle 10 000 sordi. Uued sordid on küll uhkemate õitega, kuid sageli vähem vastupidavad ja õrnemad kui vanad liigid.

Ruuge ja kollane päevaliiliat on vanad taluaia taimed ja neid leidub tänaseni kodu- ja taluaedades. Esimese õied on oranžikaspunased, lainelise servaga ja ilmuvad augustis. Teise juunis-juulis puhkevad õied on helekollased ja lõhnavad. Lõhn meenutab sidrunipuu lõhna. Mõlemad on väga vähenõudlikud ja pikaealised. Nad moodustavad tihedaid kõrgeid puhmikuid, mis võivad ühel kohal kasvada lausa 50-60 aastat.

https://www.youtube.com/watch?v=Zw91dI-kK5M