Nelk - Dianthus

dianthus

NELGILISED – CARYOPHYLLACEAE

Euroopa aedades kasvab ligikaudu 45 nelgiliiki, nendest vaid viis on laiemalt levinud: aednelk, habenelk, sulgnelk, hiina nelk ja hall nelk. Aednelki (D. caryophyllus) peetakse metsnelgi (D. sylvestris) ja ühe Suffruticosae sektsiooni nelgiliigi loodusliku hübridiseerumise teel tekkinud liigiks. Tema kultuuristamise algusajaks on tõenäoliselt keskaeg. Arvatavasti toimus see Põhja-Aafrikas, kus ta legendi järgi Prantsuse kuninga ja pühaku Louis IX (1226-1270) ristikäigu ajal avastati ja Euroopasse toodi. Euroopa nelgikasvatuse alustamise au kuulub seevastu paljude prantsuse alade hertsogile ja araablaste endiste asualade ning Napoli tituleeritud ja tituleerimata kuningale Rene d’Anjou’le (1409 –1480). Nelkide sage kujutamine kunstis 15. sajandist alates viitab nende kasvavale populaarsusele aia- ja sümboltaimena. 16. sajand tõi kaasa aednelgi ja tema sortide laiema leviku. 17. sajandi lõpul olid nelgid ka juba meie mõisaaedades levinud ning siinsete aednike lemmiklilleks saanud. Terves Euroopas puhkes 18. sajandi teisel poolel nelgivaimustus. Pookimise teel saadi järjest uusi erineva värvi ja lõhnaga rohkem või vähem täidetud õitega taimi ja need olid levkoide kõrval ühed armastatumad lilled. Sajandeid kestnud kultiveerimise tulemusel on tekkinud mitmeid põhiliigist väga erinevaid aedvorme. Ta on juba wanal ajal tuntud, ilu ja haisu poolest wäga armastatud taim, millest mitmet tõuugu olemas on (Kõrw, 1881). Aednelgist on aretatud ka nii lõikelilleks kui potti ja amplisse sobiv šaboonelk ja väärisnelk, mida kasvuhoonetes lõikeõiena kõige rohkem kasvatatakse.

Lilledesümboolikas on nelk seotud armastuse ja sõprusega. Seejuures omandas ta kiiresti poliitilise tähenduse. Prantsuse revolutsiooni ajal astusid aadlikud punase nelgiga vastu hukkamisele, hiljem sai taimest sotsialismi sümbol. Veel kuni 1960. aastateni olid nelgid ühiskonna lemmiklilled, seejärel hakati neid vanamoodsateks pidama. Nelgirevolutsiooniks nimetatakse 1974.a. aprillis Portugalis toimunud riigipööret.

Mitmeaastastest nelkidest on enam tuntud ja vanaks taluaia lilleks peetud habenelk ehk talinelk või türgi nelk (D. barbatus). Looduslikult kasvab ta laial alal Euraasia parasvöötmes, Euroopa aedades kasvatati juba keskajal. See on kaheaastane, vähenõudlik, kergesti isekülvi andev ning vahel metsistuv taim, mida tänaseni sageli aedades näha võib.

Madalakasvuline, hallikaid padjandeid moodustav ja narmastunud kroonlehtedega sulgnelk (D. plumarius) on pärit Alpidest ja Euroopa aedades kasvatati teda hiljemalt 16. sajandi teisest poolest alates. Tartu Ülikooli Botaanikaaia nimekirjadesse ilmus sulgnelk 1807. aastal. Ta oli varem armastatud ja laialt levinud kiviktaimla taim, mida tänapäeva aedades harvemini esineb. Hall nelk (D. gratianopolitanus) sarnaneb eelmisele, on madalam ja moodustab tiheda vaiba. Kultuuris kasvatatakse 1830. aastast alates ja on meiegi aedades tavaline.

https://www.youtube.com/watch?v=Thjw6uiC1ps