Maikelluke ehk piibeleht - Convallaria majalis

Convallaria_majalis_-_Köhler–s_Medizinal-Pflanzen-045

LIILIALISED – LILIACEAE

Looduslikult kasvab maikelluke põhjapoolkera lehtmetsades. Eestis on ta tüüpiline salumetsataim, kuigi võib kasvada ka mujal. Teda on varem nimetatud oruliiliaks – see tuleneb ladina keelsest sõnast convallis (org) – ja mõnes keeles kannab ta seda nime siiani.

Maikelluke on hiliskeskaegsetel maalidel kõige sagedamini kujutatud taim, seejuures ka aiataimena. Tolleaegses kristlikus kunstis oli maikellukesel sama tähendus, mis valgel liilial: ta sümboliseeris hingelist puhtust ja süütust. Hiliskeskaegsetes ja varauusaegsetes rohuraamatutes kirjutati tema mõjust südamele ja ajule; hilisemas rahvameditsiinis kasutati teda veel palaviku alandajana ja langetõve korral. 16. sajandil oli maikelluke Saksamaa aedades laialt levinud. 17. sajandil kirjeldati valgeõielise vormi kõrval roosaõielist mutantvormi, mida leidus ka looduses. Tänapäeval on see maikellukese vorm haruldane. 18. sajandi teisest poolest ilmusid täidisõielised, nende hulgas ka roosa-valgete õitega vormid, tänapäeval tuntud kui sordid ´Plena´ ja ´Rosea´. Suurte kellukatega aedvormi ´Grandiflora´ kasvatati juba 18. sajandi lõpul aiaärides ajatamiseks, kuid see on avamaalgi vastupidav. Samast ajast on teada ka valgekirjude lehtedega vormid. 19. sajandil levis Euroopas maikellukepalavik: teda kasvatati palju aia- ja potitaimena, ajatati, moodi läks maikellukese lõhna ja motiivi kasutamine.

Valgete, meeldivalt lõhnavate kellukjate õite ja kauapüsiva lehestiku tõttu on maikelluke populaarne aiataim. Tänaseni seostatakse teda õnne ja vagadusega. Näiteks Prantsusmaal on 1. mai tuntud “maikellukese päevana” (jour de muguet) ja kes kannab sel päeval maikellukese kimpu, on terve aasta õnnelik. Kogu taim, ka sügisel oranžiks värvuvad marjad, on mürgine.