Liilia - Lilium

Lilium_wallichianum

LIILIALISED – LILIACEAE

 

Esimesi liiliate kujutisi võib leida Knossosest Kreetal umbes 1600 enne Kristust. Santorini saarel leiti ühe vulkaanilise tuha alla mattunud maja seinamaalingul (1500 eKr) arvatavalt leekliiliate (Lilium chalcedonicum) siluetid. Valget liiliat kujutati Assurbanipali kuningapalee ühel reljeefil Nineves Assüürias 7. sajandil eKr. Liiliasibulate jäänuseid on leitud ühest Egiptuse muumia sargast. Ladinakeelne perekonna nimetus lilium on Vana-Egiptuse laen ja tähendab lille.

Lähis-Idast pärit valgest liiliast (L. candidum) on saanud liiliate prototüüp. Tema looduslikud kasvukohad on hõredad metsad, kus ta on tänapäeval äärmiselt haruldane. Antiikajal oli valge liilia ilu, viljakuse ja rikkuse sümbol ning teda kasvatati aedades. Vana Kreeka müüdid pajatavad, et valged liiliad tekkinud beebi Heraklese imetamisel maale langenud rinnapiimast. Paljude arvates on valged liiliad need, millele Piiblis viidatakse. Kristlikus kultuuris sai temast hingelise puhtuse ja süütuse sümbol. Teda nimetatakse ka madonnaliiliaks.

Liilialiigid hakkasid Euroopa aedades laiemalt levima 16. sajandil. Neid suursuguseid taimi on kutsutud ka aia-aristokraatideks. Eesti mõisaaedadesse ja –parkidesse toodi liiliad tõenäoliselt 17. sajandi teisel poolel ja sealt jõudsid nad tasapisi taluaedadesse. Tõenäoliselt kasvatati mõisates ka valget liiliat, kuid kindlasti veel kirjut liiliat, tuli- ja krookusliiliat. Valge liilia on meie oludes nõudlik ja õrn taim ning teda leiab nüüd aedades harva, kuid teised eelpoolnimetatutest on siiani tavalised ja levinud. Neist said pikaealised, vastupidavad ja vähenõudlikud taluaiataimed.

Tuliliilia (L. bulbiferum) on oma nime saanud lehekaenaldes paiknevatest sigisibulatest. Bulbiferum tähendab ladina keeles sibulakandjat. Looduslikult kasvab ta Alpides ja kultuuris kasvatati 16. sajandi esimesel poolel kui ravim-, toidu- ja ilutaime. Tuliliiliale väga sarnane krookusliilia (L. bulbiferum var. croceum), mille lehekaenaldes ei ole sigisibulaid, kasvab samuti Alpides. Taim kultuuristati 15. sajandil ja on meie aedades kõige levinum liilialiik. Rahvasuus kutsutakse teda sageli keisrikrooniks. Kirju liilia ehk türgi liilia (L. martagon), mis kasvab hästi ka varjus ja kõrge rohu sees ning naturaliseerub sageli, on looduslikult levinud laial alal parasvöötme Euraasias. Teda tunti juba keskajal kui ravim-, toidu- ja ilutaime. Eelpool nimetatutest hiljem õitsev tiigerliilia (L. lancifolium) kuulub samuti vanimate kultuuristatud liiliate hulka, kuid pärineb Siberist ja Ida-Aasiast. Hiinas ja Jaapanis kasvatati teda aedades juba enne 13. sajandit söödavate sibulate ja ilu pärast, Euroopasse toodi 1804. aastal. Temagi on vähenõudlik ja taluaedades laialt levinud.

https://www.youtube.com/watch?v=4mK0iMHc06Q