Levkoi - Matthiola

matthiola_incana

RISTÕIELISED – BRASSICACEAE

Levkoi on Vahemeremaadest pärit taimeperekond, mis on teadusliku nime saanud itaalia botaaniku, Austria keisri Maximiliani ihuarsti Pietro Andrea Matthioli (1500-1577) järgi. Antiikmaailmas kutsuti levkoisid samuti nagu kannikesi ja kuldlakke – leukoion, pidades silmas taimede meeldivat lõhna. Kesk-Euroopa aedadesse jõudis ta hiliskeskajal, 16. sajandil oli taim seal juba laialt levinud ja teada oli ka eriti dekoratiivseid täidisõielisi sorte. 17. sajandil eristatakse kolme sordirühma: üheaastane suvilevkoi (M. incana), kaheaastane sügisel õitsev sügislevkoi, ning kahe- kuni rohkema-aastane talvelevkoi, mis alustas õitsemist juba kevadel. Lillesümboolikas on levkoi seotud rõõmsameelsuse ja iluga.

18. sajandil olid erinevat värvi lõhnavate õitega levkoid ühed armastatumad ilutaimed ka meie mõisates. Kasvatati nii suvi- kui talvelevkoisid, kusjuures viimaseid hoiti ületalve kasvuhoones. Eriti hinnati täidisõielisi sorte. 19. sajandi II poolel sai levkoist ka populaarne lõikelill ja neid ajatati varakevadise õieilu saamiseks. Taluaedades kasvatati üheaastaste taimedena suvilevkoisid. See kõikidest armastatud ja kalliks peetud taim ei peaks lilli-aiast wistist ka puuduma, ehk küll tema noorte taimede kaswatamine enam tähele pannemist nõuab kui teiste suwekaswude (Kõrw 1881). Just istikute ettekasvatamise keerukuse tõttu, hakati suvilevkoisid koduaedades rohkem kasvatama alles 1920.-30. aastatel ja nõukogude ajal.

Suvilevkoi tagasihoidlik õde öölevkoi (M. longipetala ssp. bicornis) on vähenõudlikum ja lihtsam kasvatada, kuna seemned võib külvata otse peenrale. Ka teda tuntakse aiataimena 16. sajandist alates ja ta on olnud armastatud taluaia lill. Selle väikeste roosakaslillade lihtõitega haralise taime tõeline võlu avaldub sumedatel suveõhtutel ja –öödel, kui ta täidab enda ümbruse magusa lõhnaga.

https://www.youtube.com/watch?v=s1YGC0eevgg