Kukekannus - Delphinium

Botanical-Sudetenflora-Delphinium-1

TULIKALISED – RANUNCULACEAE

Looduslikult on kukekannus levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes ning Siberis. Perekonna ladinakeelne nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast delphinos, sest kukekannuste õienupud meenutavad delfiine. Aiataimena oli ta tuntud 16. sajandi keskpaigas, kuid algselt kasvatati teda peamiselt botaanikaaedades. 17. sajandil olid kukekannused levinud juba Balti mõisaaedades. Siin eelistati eelkõige erinevat värvi täidetud õitega vorme ja klassikaliselt on neid kasvatatud koos roosidega. Kukekannus on mürgine taim. Taimedesümboolikas seostatakse teda rüütellike väärtustega nagu truudus ja vaprus.

Pikaajalise kasvatuse ja aretustöö tulemusel on perekond jagatud mitmesse sordirühma. Siinsetes oludes kasvatamiseks sobivad kõige enam Elatum-rühma sordid. Nende üheks esivanemaks on kõrge kukekannus (D. elatum). Selle vanemad vormid on vähenõudlikud ja vastupidavad ning võivad mõnda aega edasi kasvada ka mahajäetud või hooldamata aedades. Tali-delphinium on õite ilu ja hõlpsa kasvatamise tõttu tore lille-aia ehe.

Tänapäevased suurte ja erivärviliste õitega aed-kukekannused on valdavalt kõrgekasvulised ja pilkupüüdvad rikkalikult õitsevad püsikud. Samas on nad kasvutingimuste suhtes nõudlikumad – vajavad toestamist, korrapärast väetamist ja kastmist.

https://www.youtube.com/watch?v=GFp4wxqMVlg