Iiris e võhumõõk - Iris

Iris-Virginica

VÕHUMÕÕGALISED – IRIDACEAE

Põhjapoolkeral looduslikult kasvavate iiriste perekonda kuulub ligi 250 liiki. Iiriste ilu on hinnatud läbi aegade. Teda kujutatakse Kreeta saarel Knossose palee varemete seinamaalingutel. Antiikautorid nägid iiriseõite värvidegammas vikerkaart, kreeka keeles íris. Vahemerepiirkonnast pärit või seal tekkinud hübriide kasvatati juba antiikajal ilu-, ravim- ja lõhnataimedena. Lõhna- ning maitseainena kasutati taime meeldivalt lõhnavaid jämenenud maa-aluseid varsi ehk risoome, mida on ekslikult kutsutud ka ’kannikesejuurteks’. Nendega maitsestati mõdu meiegi mõisates. Stiliseeritud iiriseõit on kujutatud Euroopa ülikute vappidel, näiteks Prantsuse kuningakoja sümboolikas (fleur-de-lys).

Aediirise (I. germanica) nimetuse alla koondatakse pika kasvatusajalooga, tõenäoliselt Ees-Aasias tekkinud aiahübriidist aretatud iirisesorte. Kuigi vihjeid tema kasvatusele Euroopa aedades leidub ka varasemast ajast, on kindlamaks tõendiks ligikaudu 1410. aastal maalitud Ülem-Reini meistri „Paradiisiaiake“. Vanades saksakeelsetes allikates kannab see taim ’sinise liilia’ nime. Aediiriste välimiste õiekattelehtede neelus on tihedalt karvakestega kaetud triip e ’habe’, mistõttu mõnedes keeltes nimetatakse neid habeiiristeks. Suurem aediirise aretustöö läks lahti 19. sajandil ja mõningaid sellest ajast pärinevaid sorte võib leida tänapäevalgi meie aedades kasvamas. Aretuse käigus on iiriste õied muutunud märgatavalt suuremaks ja nende värvivalik laiemaks. Ilusate värvirikaste õite tõttu nimetatakse aediirist ka põhjamaade orhideeks. Üksik õis õitseb küll vaid 2-3 päeva, kuid kogu taimepuhmik mitu nädalat.

Ka Eestis looduslikult kasvavaid võhumõõgaliike, kollast võhumõõka (I. pseudoacorus) ja looduskaitsealust siniseõielist siberi võhumõõka (I. sibirica), kasvatatakse aedades.

https://www.youtube.com/watch?v=RLYAZfLETZQ