Harilik sirel - Syringa vulgaris

Syringa_vulgaris_Sturm2

ÕLIPUULISED – OLEACEAE

Looduslikult kasvab harilik sirel Balkani poolsaare liigirikastes tammemetsades ja kivistel mäenõlvadel, kust türklased ta ilmselt oma aedadesse viisid. Esimesena Euroopas mainis seda taime kui Türgis kasvatatavat põõsast prantsuse looduseuurija Pier Belon 1553. a. ilmunud reisikirjas. Keiser Ferdinand I saadik Augerius Ghislain de Busbecq tõi 1562. aastal Konstantinoopolist Viini kaasa botaanikute seas vaidlusi tekitanud pildi põõsast, mida türklased kutsusid nimega lilac.. Itaalia botaanik Giacomo Antonio Cartuso andis teada, et ta olla toonud selle taime kaasa reisidelt Aafrikasse ja see kasvab tema aias Paduas. Viinis tegutsenud Carolus Clusiusel õnnestus sireli seemneid saada uue saadiku kaudu Türgist ja 1576. aastal kirjutas ta Viini aedades kasvavatest sirelipõõsastest. Nii sealt kui Itaaliast levis sirel Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Rikkaliku õitsemise ja lõhnavate õite tõttu sai temast populaarne ja tavaline taim Euroopa kõrgklassi aedades. 18. sajandi Saksamaal jõudis sirel botaanika- ja asjaarmastajate aedadest linnakodanike ja talupoegade aedadesse ning sajandi lõpuks kasvas seal hekitaimena. Kultuuris tekkisid sirelil põhiliigist erinevad vormid: esimest valgeõielist sirelit mainiti 1613. aastal. Sirelite tõsisem aretustöö algas 19. sajandil, esimene täidisõieline valge sirel aretati Inglismaal 1823. aastal.

Põhja- ja Ida-Euroopasse jõudis sirel Saksamaa kaudu. Arvatavasti tunti teda 18. sajandi algul juba Eestiski, kuigi esimene kirjalik teade sirelist siinmail on alles 1797. aastast. 18. sajandi lõpul oli Baltimaade mõisaaedades tavaks sireleid suurte puupottide sees kasvuhoonesse viia ja seal õitsema ajada. Pügamist taluva taimena sai sirelist ka hea hekitaim. Sireliõisi kuivatati arstirohuks ning külmutati lilleseadete tegemiseks. Taluaedades hakati sirelit rohkem kasvatama 19. sajandi teisel poolel. Peagi said varasuvel helelillasse õievahtu uppunud sirelipõõsad talukohtade iseloomulikuks tunnuseks. Eestis tegeles sirelisortide aretamisega pikka aega Räpina aianduskooli õpetaja Adolf Vaigla (1911-2001), praegu jätkab seda tööd Avo Mägi.

Sirelit on kasutatud rahvameditsiinis palavikualandajana ja parfümeerias. Ta sümboliseerib algavat armastust ja viietise õnneõie otsimise ning ärasöömise komme kestab tänapäevani.

https://www.youtube.com/watch?v=8qSFtqhIObE