Harilik kurekell - Aquilegia vulgaris

Aquilegia_vulgaris_—_Flora_Batava_—_Volume_v20

TULIKALISED – RANUNCULACEAE

Looduslikult kasvab kurekell Euroopas ja Siberis. Sellele vaatamata oli ta alates 15. sajandist Kesk-Euroopas rohkem tuntud aiataimena. Keskaja inimesele oli kurekell püha taim ja hiliskeskaja religioosses kunstis on teda sageli kujutatud. Kurekella kaunid õied koosnevad suurtest värvilistest tupplehtedest ja kannusega kroonlehtedest. Õiekujus võib näha 5 ringis istuvat tuvi – püha vaimu sümbolit, millest on tulnud ka inglise keelne nimetus columbine.. Taime ladinakeelne nimi tuleneb seevastu sõnast aquila (kotkas), ilmselt seetõttu, et tal on kotka küüniseid meenutavad kuprad. Eestikeelne nimi on tuletatud õiekrooni kellukjast kujust. Ravimtaimena kasvatati kurekella juba keskajal, hiljem peeti teda aedades üksnes ilu pärast. Taim on kasutusel olnud ka afrodisiakumina ehk armukire esilekutsujana.

Kurekell on vähenõudlik ja suve esimesel poolel rikkalikult õitsev püsilill. Seetõttu on teda vanades taluaedades palju kasvatatud. Aias kasvades annab ta rohkelt isekülvi ja võib seetõttu umbrohuks muutuda. Ta on vastupidav ja elujõuline ning sageli võib teda õitsemas näha kõrge rohu sees vanades mahajäetud talukohtades, kus aeg on hooned maatasa teinud. Lisaks kasvab ta meil metsistunult puisniitudel, metsaservades ja võsastikes.

Tänapäevased eri liikide ja sortide ristamise teel saadud suurte ja erksavärviliste õitega kurekellad on koondatud aed-kurekella (A. cultorum) nimetuse alla.

https://www.youtube.com/watch?v=hCMXAa7t44I