Harilik iisop - Hyssopus officinalis

hayne.hyssopus.officinalis_edited-1

HUULÕIELISED – LAMIACEAE

See on Vahemeremaades, aga ka Kaspia mere ümbruses ja Kesk-Aasias kasvav poolpõõsas, mida tuntakse kultuurtaimena juba ammustest aegadest. Vana-Kreeka arsti Hippokratese ajast on teada heebrea keelest tuletatud nimi hyssopus, mis tähendab ’püha taime’ (ezob). Vanas Testamendis viidatakse tema puhastavale toimele ja kasutusele katku, leepra ja nn rinnahaiguste vastu. Keskajal puhastati iisopiga pühasid paiku – seda puistati põrandatele, ka selleks, et tõrjuda täisid. 10. sajandi benediktiini mungad kasutasid iisopit likööride koostises.

Balti mõisaaedades kasvatati iisopit ravimtaimena juba 16. sajandil, esialgu loomade raviks, hiljem ka inimestele ravivannide tegemiseks. 18. sajandil oli ta mõisates juba nii levinud, et teda kasutati pukspuu asemel peenarde ääres hekitaimena. Tartu Ülikooli Botaanikaaia nimekirjadesse ilmus iisop 1807. aastal, kuid talu- ja koduaedades ta eriti ei levinud. Laiemalt tuntuks on iisop saanud alles viimastel aastakümnetel. See on rikkalikult õitsev ilutaim, mis talub hästi pügamist ja sobib seetõttu hästi madala hekina kasvatamiseks. Kogu taim lõhnab meeldivalt ja meelitab mesilasi. Iisopit tuntakse liha- ja köögiviljatoitude maitseaine ning likööri- ja veinivürtsina. Rahvameditsiinis tarvitatakse teda hingamisteede haiguste ja soolekatarri vastu. Kasvamiseks eelistab iisop päikesepaistelist kuivemapoolset kohta, andes soodsates tingimustes isekülvi.

https://www.youtube.com/watch?v=OnDuwwfZDbk