Harilik füüsal - Physalis alkegengi

physalis_alkekengi_by_heineko-d310qs8

MAAVITSALISED – SOLANACEAE

Harilik füüsal kasvab looduslikult Väike-Aasias ja Kaukaasias, kuid Lõuna-Euroopas on tema seemneid leitud juba kiviaja kultuurkihtidest. Roomlased tõid selle ravim-, köögivilja- ja ilutaimena kasvatatud liigi endaga kaasa Saksamaale. Füüsali küpseid vilju söödi keskajalgi. Rohelist marja, nagu ka ülejäänud taime, peetakse mürgiseks. 16. sajandi saksa botaanik Fuchs kirjeldab füüsali kasvukohana viinamarjaistandikke, kuid 17. sajandi algusest on tõendeid ka tema leidumise kohta Kesk-Euroopa aedades.

Suvisel ajal üsna tagasihoidliku välimusega taime õietuped kasvavad sügiseks suureks ja moodustavad vilja ümber erksad oranžikaspunased paberjad „laternad“, mis püsivad dekoratiivsetena nii talvises aias, kui toas kuivlillena. Kuigi laternate sees valmivad marjad kõlbavad süüa, tuntakse meil harilikku füüsalit eelkõige mitmeaastase ilutaimena. Taim levib risoomide abil kiiresti ja võib hooletusse jätmisel muutuda umbrohuks. Rahvas kutsub teda saksapäraselt juudikirsiks.

Eestis veel vähe tuntud mehhiko füüsal (P. ixocarpa) ja maasikafüüsal (P. pubescens) on üheaastased köögiviljataimed. Neist oskavad lugu pidada eelkõige aiandusentusiastid, kuid viimasel ajal kohtab neidki taimi aedades üha sagedamini. Nende „laternad“ ei värvu sügisel nii dekoratiivselt ja silmatorkavalt. Marjadest saab valmistada moose ja kompotte ning nad sobivad salatitesse ja konserveerimiseks samamoodi kui tomat. Ka agrotehnika on neil taimedel samasugune nagu tomatil.

https://www.youtube.com/watch?v=Uaoykny6Grg