Harilik artišokk - Cynara scolymus

artichoke-info0
KORVÕIELISED – ASTERACEAE

Hariliku artišoki looduslik lähteliik on Vahemeremaades kasvav hispaania artišokk (Cynara cardunculus). Köögiviljana olid artišoki varieteedid tuntud juba antiikajal. Vanad kreeklased kutsusid neid nimega kaktos. 15.-16. sajandi allikates mainitakse selle nn ohaka õie jõudmist lõunast Põhja-Itaaliasse ja Prantsusmaale, kus teda kirjeldatakse kui kanamuna suurust luksuslikku, kergelt afrodiisset maiuspala, mida säilitatakse suhkrusiirupi sees. On arvatud, et artišoki söömine aitab armunud paari tunnetel paremini avalduda.

Artišokk on läbi aegade olnud kallihinnaline delikatessköögivili, mis oli seisuse- ja taskukohane vaid rikkamale rahvale. Puhkemata õisik meenutab suurt käbi ning söögiks tarvitataksegi paksu õisikupõhja ja soomusetaoliste kattelehtede alumisi osi. Rahvameditsiinis on artišokki kasutatud organismi puhastajana ning seedimise kiirendamiseks, kuna ta soodustab sapi ja kõhunäärme ensüümide eritumist.

Baltisaksa toidukultuuris oli artišokk 17. – 19. sajandil auväärsel kohal. Sellest ajast leidub hulgaliselt retsepte, kuidas teda toiduvalmistamisel kasutada. Artišokkide kasvatamine mõisaaedades sõltus eelkõige mõisapere maitse-eelistustest, kuid oli ilmselt suhteliselt laialt levinud. Eestikeelsed aiandus- ja kokaraamatud 18. sajandi lõpust õpetasid ka maarahva hulgast pärit mõisaaednikele ja -kokkadele, kuidas ’artisokki lomadega’ nii aias kui köögis ümber käia. Taime suured sinised korvõisikud on eksootilised ning neid müüdi 20. sajandil lillepoodides lõikelillena.

Eestis ei ole artišoki kasvatamine väga levinud, sellega tegelevad vaid üksikud entusiastid. Meil ei ole ta täiesti külmakindel, vajab talvel katmist või tuleb taimed sügisel välja kaevata ja jahedas ruumis ületalve hoida. Sageli kasvatataksegi seda karuohakat meenutavat kuni 2 m kõrgust püsikut siin hoopis üheaastase ilutaimena. Tema õisikud meeldivad putukatele ja meelitavad neid ligi.

https://www.youtube.com/watch?v=MR7LIOLtDhs