Aedtulp - Tulipa gesneriana

Gc16_tulipa_gesneriana

LIILIALISED – LILIACEAE

Tulbi perekonna looduslikud liigid on levinud Euraasiast Põhja-Aafrika ja Ida-Aasiani. Kesk-Aasia piirkonnas kasvatati neid juba ammustel aegadel aedades. Sealsete looduslike liikide paljukordsel ristamisel pikema aja vältel tekkis aedtulp, kelle esivanemate suhtes selgus puudub. Aedtulpe mainitakse 9. sajandi Vana-Pärsia kirjanduses nime all lalé. Pärslastelt võtsid tulbid üle türklased, kes 1453. aastal Konstantinoopoli vallutasid. Tulpidel oli lilli armastavate türklaste aedades oluline roll. Võimalik, et esimesed tulbisibulad jõudsid Veneetsia kaupmeeste vahendusel Itaaliasse juba enne 16. sajandi keskpaika, sest 1549. a. oli sõna tulipa itaalia keelest tuntud.

Väidetavalt saatis keiser Ferdinand I diplomaat Augerius Ghislain de Busbecq 1550. aastatel Konstantinoopolist Viini mitmesuguste türgi aiataimede seemneid ja seemikuid. Nende hulgas võis olla ka tulp. Zürichi arst ja looduseuurija Konrad Gessner seevastu nägi tulpi õitsemas 1559. a. kevadel ühe Augsburgi kaupmehe ja raehärra aias. Temale kuulub 1561. aastal taime kirjeldamise ja illustreerimise au ning seetõttu sai aedtulp teaduslikuks nimeks Tulipa gesneriana. Tulpide jõudmisel Madalmaadesse on oma osa flaami botaanikul Carolus Clusiusel. Sealne kliima ja mullastik sobis tulpide kasvatamiseks väga hästi ning Hollandist sai peagi tulbikasvatuse keskus.

Toona hinnati värvikirevust ja moes olid mitmevärviliste liiliakujuliste õitega madalad tulbid. Tänu viirushaigusele tekkis tulpidel kergesti uusi värvikombinatsioone ja 1620-1637 haaras Hollandit tõeline tulbipalavik, kus sibulate eest maksti ennekuulmatuid summasid. Tulbid said Osmanite impeeriumist toodud taimedest kõige populaarsemaks ja olid esimesed taimed, mida hakati ulatuslikult ärilistel eesmärkidel kasvatama. Aja möödudes tulid moodi ühte tooni erksavärviliste muna- ja pokaalikujuliste õite ning täidisõitega kõrgema varrega sordid. Nagu teisedki pika kasvatus- ja aretuslooga taimed, on ka tulbid jagatud paljudesse sordiklassidesse.

Eestis tunti tulpe juba 17. sajandi lõpul. Esialgu kasvatati neid Tallinnas ja Tartus ning mõnede mõisate aedades. Nii nagu mujal Euroopas, eksperimenteeriti ka siin tulpide värvide ja vormidega. Armastati eelkõige mitmevärvilisi papagoitulpe, samas ihaldati aretada musta, valgeid ja rohelisi tulpe. Mõisaaedadest on mõnel pool meie loodusesse jõudnud ja siin nüüd metsistunult kasvav Lõuna-Euroopast pärinev kollaseõieline metstulp (T. sylvestris). Taludes ei teatud aga veel 19. saj lõpus tulpidest ega tulbikasvatusest õieti midagi. Laialdasemalt hakkasid need taluaedades levima alles 1920. aastatel. Kuni 1960. aastateni kasvatati siin peamiselt darvintulpe. Peale II maailmasõda hakkasid populaarsust koguma darvinhübriidtulbid – varase õitsemisega, kõrgekasvulised, elujõulised ja erksate õitega sordid. Nende hulka kuuluvad ka leekivpunaste suurte õitega tulbid, mis õitsevad meil mai hakul peaaegu igas koduaias.

https://www.youtube.com/watch?v=h_6rXxkpgtk