Muusikast mõisas

mois_v2ike

C20A8012

Muusika, mis võlub, on Koigi mõisa kummitavale preilile

Igal endast lugu pidaval mõisal on oma väärikas kummitus. Nii ka Koigi mõisal. Siinne kummitus on härrasrahva soost, õrn ja noor pikajuukseline preili. Lihtrahvale, nagu ka meie teiega näitab ta end küll härrasrahvale kohaselt üsna harva. Enamasti on teda kohatud uusaastaööl.  Ja igatsevat näib ta eelkõige häärberit, aga ka kenasid noormehi.

Nüüdsel ajal püütakse ikka uusaastaööks mõisas kõik ruumid hästi korda sättida, et mõisapreilil oma külaskäikudel poleks tarvidust mööbliga kolistada. Vallalistel noormeestel aga pole südamerahu säilitamise mõttes uusaastaööl soovitav üksipäini Koigi mõisa ümbruses kolada.

Mõisa lähedal väljadel on mitu raudristi, mille alla olevat maetud Põhjasõja ajal inimesed Mõned on arvanud, et üks mõisapreilidest pole õigesse surma surnud ja ka mitte õieti maha maetud ja et ka see kummituslik preili on sinna ristide lähedale maamulda pandud. Seepärast ta siis ikka veel nõnda rahutu on ja kummitab.

Mõisapreilidele meeldis ikka kaunis muusika, mis rahustas ja rõõmu valmistas.

Räägitakse, et kord uusaasta ööl tulnud kaks noormeest Koigi mõisa lähedasest metsatukast mööda. Äkki ilmunud nende kõrvale noor, pikajuukseline preili, kes olnud kerges suviriietuses ja seda hoolimata krõbedast pakasest. Noormehed näinud selgesti, kuidas neiu ei jäänud maha, vaid tuli nendega koos Koigi mõisani ja läks siis häärberisse. Kohe kuuldunud sealt suurt kolinat. Hiljemgi on uusaasta ööl nähtud sellist preilit ja kuuldud häärberist kolinat.

Nõnda korraldatakse ka nüüdsel ajal Koigi mõisas kauneid kontserte, kus kõlav muusika võlub nii tänaste kuulajate meeli kui rahutuid ringirändavaid hingi.