Mõisa peahoone

Hariv mõis ehk tark nagu tarepõrsas

Tänapäeval on Koigi mõisa peahoones mõisakool. See on sümboolne, kuna haridust on Koigi mõisas au sees hoitud juba aastasadu. Alguse pani siinsele hariduselule Koigi mõisa maade omanik parun Johann Adam von Grünewaldt, seda juba aastal 1757. Koigi mõisas tegutses hiljem kodukool ja mõisahärra toetusel asutati 19. sajandi keskel Ataste seminar, kus valmistati ette koolmeistreid.  Praegu selle kandi lastele haridust võimaldava Koigi Kooli eelkäijaks oli 1856.aastal asutatud mõisakool.  Nüüdsetele koolilastele ilmselt meeldiks toonane koolikorraldus, kui õppetöö algas septembri keskel ja lõppes juba mai keskpaigas.

Haritud mõisalapsed

Mõisateenijad pidid oma lapsed lausa sunduslikult hommikul kooli viima ning põhjuseta puudumise eest pidid vanemad trahvi maksma. Koolitarbed olid mõisa poolt. Küll pidi toit olema lastevanematelt, nagu ka laste riided. Mõisaproua oli siiski hingega asja juures ja  laskis koguni oma vanad kleidid kehvematest peredest lastele riieteks ümber teha. Enne jõule küpsetati palju präänikuid ja jõulusaiu ja iga laps sai rätikutäie präänikuid. Kooliõpetajad olid eesti soost. Üks neist – postiametnik Peters aga vallandati, kuna oli ulakas, tegi vallatust ja lõi poistega kaarte.

Mõisateenijad olid tänulikud, et saksad nende lastele haridust ja kasvatust võimaldasid ja kiitsid härra südameheadust. Mõned arvasid aga, et härrasrahva huvi oli  laste järele vaatamisest vabanenud  emad tööjõuna mõisatöödes rakendada ning lastest mõisale sõnakuulelikud sulased kasvatada.

Õppetöö mõisa peahoonesse toomine 20. sajandi algul valmistas härrasrahvale suurt meelehärmi. Eriti ei tahtnud sellega leppida mõisaproua, kes ägedasti protestis, istudes tooliga keset saali ja keeldudes sealt lahkumast. Ometi kanti ta koos tooliga oma tubadesse ja pool mõisa peahoonest jäi kooli kasutusse. Proua vehkis hiljemgi  ägedasti kepiga ja pidas häbematuseks talurahva laste mõisahäärberis viibimist. Koolis õpilasi jagus, sest ümbruskonda tuli elama palju noori peresid, loodi ka laulukoor ning näite- ja tantsuringid. 

mois_v2ike

Koigi rahvas unistab tänagi sellest, et saaks rõõmsalt teada anda ehtsa maal elamise valinud peredest, kes ümbruskonda asunud ja oma lapsed Koigi Kooli panna tahavad. Loodame, et see  nii ka läheb.

Kooliharidust on Koigi mõisas pakutud nii mõisa-kui talulastele ja … isegi põrsastele. Viimastele küll vaid üks kord, kui Koigi Koolis direktori laual helises telefon ja murelik proua teisel pool küsis: „ Öelge, mida ma peaksin küll tegema? Kõik kolm on haiged. Suuremad on tragimad ja palavikku neil ka pole“.  Direktorihärra mõtles , millise lapsevanemaga küll tegu võiks olla ja vastas seepeale: „Noh, kui palavikku suuremat pole, siis saatke nad homme kooli“.  Telefonitorust kostus aga kiljatus: „ Issake, ma räägin ju oma põrsastest!“